Performed poem LIIKUV KODA

by Kaspar Aus

​

​

Vaikusest sai heli ja vaikus muutuski heliks.

Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm.

Vaikusest sai heli ja vaikus muutuski heliks.

 

 

Pühakoda! Mu kõige püham koda.

Su vaikus puudutab mu heli. Ma igatsen su juurde

täieliku vaikuse rüppe.

Ma tajun sind. Ma tajun su mõõtmeid,

ma tajun su suurust, hiilgust, su minevikku, su jälgi, su hingust.

Mu kõige püham koda!

Olen astunud sinusse,

et kuulata su vaikust oma enese heliga,

vaikusest sündinud heliga.

 

 

Mu Pühakoda,

sa muudad mu hapraks,

tundlikuks. Su vaikus on jäädvustanud seintele

valguslaike. Nad hästi õrnalt liiguvad.

Need on lehtede varjud.

Ma tunnen ennast ennastandvalt su vaikuse rüpes oma heliga.

Ma kuulen sind, ma usaldan sind.

Selleks ma olengi siin,

et liikuda.

​

Mu kõige püham koda! Su vaikust toetab heli.

(klaver)

Selle heliga liiguvad varjud su seinal.

(klaver)

Su põrand hakkab leekima.

(klaver)

Õhk saab pühaks (köhatus) sinu sees.

(klaver)

Kõige püham koda,

(klaver)

ma tajun sind erinevatest punktidest.

(klaver)

Sa oled sama püha kui need helid.

(klaver)

Su valgus paistab otse mu nahale.

 

 

TUUL puristab hingest

VESI suliseb

SAMMUD sammuvad

​

SAMMUD sammuvad

PINK kragiseb

 

​

Ma vaatan tagasi punkti, kust kõik alguse sai. Seal kauges minevikus täpselt viis minutit tagasi ma istusin toolil ja vaatasin saali, oma kõige pühamasse kotta. Vaatasin läbi ukseava. Uks raamis minu pilku saali. Ma nägin sealt seda pinki, millel ma nüüd istun. Oma kõige pühamas kojas, kõige pühamal pingil. Olles mänginud kõige pühamat klaverit. Olles ristinud ennast kõige pühama veega. Istun ma nüüd kõige pühamal pingil lava ees ja vaatan seda alguspunkti, seda kõige pühamat alguspunkti.

 

 

SAMMUD sammuvad

PÕRAND kräuksub

 

 

Ma seisan kui kuju lava peal keset kõige pühamat koda.

Ma näen kõike ülevalt alla.

Need helid väljaspoolt koda ei kõla enam sisse.

Siin on vaikus.

Ainult linnud võivad häälitseda, laulda oma viisikest.

Olen justkui kuju, klammerdunud siia lavale.

Kõigun jalalt jalale, paremalt vasakule.

Ma olen justkui surnud. Mul pole midagi öelda.

Ma olen kujupostament keset lava, vaatamas tühja ruumi,

oma kõige kallimat pühamat koda.

 

(kragiseb ja suriseb)

 

Ma märkasin sind!

Sa oled musta ristina jäädvustatud selle kõige pühama koja põrandale. Raua kõrvale.

Ma märkasin sind, kui ma olin surnud!

Nüüd oled sa ainuke, millel mu pilk peatub.

Kõik muu haihtub kuhugi nähtamatute seinte keskele sisse.

Ainult sina ja mina hetkel siin ja praegu,

kui ma istun taburetil, toetudes oma keha raskusega lavaportaali küljele.

Ma vaatan sind diagonaalis.

Sa oled musta ristiga juba jäädvustatud sellele põrandale.

Ma ei hakka sind sealt lahti rebima.

Sa oled ilus. Sa oled mul südames.

Kõige paremini nägin ma sind surnult.

Ja ikka oled minu südames. Ikkagi oled siin kuskil hinges risti löömas,

oma kummastava armastusega kannatusi tekitamas,

pilku püüdmas.

Sina oledki see, millega ma suhestun.

Must rist pruuniks värvitud mineviku jälgi täis põrandal.

 

 

SAMMUD sammuvad

 

 

Silitan oma nahka (ohe) mööda lavatagust seina, kardinat.

Ma tunnen kui ema üsas. Õrn, habras, tundlik kardin,

kollast värvi langeb minu selja taga.

Nagu inimese nahk, ma tunnen midagi tundlikku.

Mu hingamine kerkib rohkem esile.

See lava on justkui ema üsa.

Ma pole veel sündinud siia ruumi,

oma kõige pühamasse kotta.

Ja ometigi ma näen siit kõike:

kogu maailma, kogu universumi

siin ema üsas, tundliku naha rüpes.

 

SAMMUD sammuvad

 

Ma justkui sünniksin uuesti siit lavalt sellesse kõige pühamasse kotta. Ma silitan oma ema vagiina limaskesta. Ma justkui hakkaksin väljuma sealt uuesti sellesse maailma universumi. Sellest õrnast haprast keskkonnast, ema üsast, välja, maailma, ruumi.

 

 

VALGUS SÜTTIB

 

 

See on sinu undamine, mu kõige püham koda!

See on sinu undamine, mu kõige püham koda!

Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm, Jeruusalemm.

Vaikusest sai heli ja vaikus muutuski heliks.

​

​