Mõtestan oma koreograafilist loomingut. Ilmselgelt tahan haarata kaugele minevikku kui ka tulevikku olevikupunktis oma lapsepõlvekodus. Aeg on üks olulisemaid meetodeid. Aeg ongi see aed, mida ikka ja jälle avastama lähen, aed armastusele vabaduses, mis tõkestamatult peaks ületama kõik noorusest tulenevad nõrkused tema tugevustele.
Kaks vastandlikku, kuid sarnast inimpõlve on koos ühel nendest lõpututest paralleelsetest ajatelgedest. Universum. Ulatus, mis pingutab kahe eksistentsiaalse punkti liikumiste vahele jäävat energiat pingestatult müstiliselt. Kosmos.
Kolmas on kõrvale jäetud distants, mis hoiab elu liikuvana. Avatud võimaluste sülem, mille mõõtmed ja suurus pole inimese enda otsustada. See on meist olenemata. Olgu see maa, õhk või taevad. Paradoks.

Publik.

Inimene seisab aja poolt puretud, kuid siiski looduse poolt loodud maastikul. Ta ei seisa üksi, kaksi, kolmi, vaid lõpututel hulkadel kokku kogunenud hingede seltsis. Kosmiline vaheala, mis ei ole enam kolm kuud tagasi koolnu, vaid juba teadmata võõrad tuttavad. Me kõik otsime oma kohta. Isegi peale elu.


Kuna me ei tea, siis…

peame looma taas ajasränduri. Inimese, kes kõnnib, hüppab, jookseb, kukub, lamab päevi nõnda, et nähtamatuks muutub. Ta istub ja sööb, siis jälle pöörleb ümber oma telje nagu Maa. Lisaks näeb, kuuleb ja mõtleb, tervitab võõrast vastutulijat. Nõnda paistab ta hästi Päikesele, kõiksuse tuultele on ta puhuda, Kuule aga virvenduseks ja Maale tema armastuse suurim raskus.
On pool elu juba möödunud ja aeg on pöörata selg, et edasi liikuda. Ikka kõndida ja mõtelda, joosta ja magada… Sest siis pikeneb elu, kus tasapisi hakkame mäletama asju olevikuta, elu enne elu, mis on vaese inimese igavik nii ees kui taga nii elus kui surmas. Koreograafia loobki selle ajasränduri nagu inimene loob inimese nagu Jumal lõi inimese maailma.




Aed armastusele vabaduses, 10.12.2011, Kaspar Aus

The text was performed by the author on 18th June 2017 at ‘Soil Mole Prism Sculptor’ 

 

Amandus Adamson Atelier Museum in Paldiski