Performance'ist 

 

Ja endalegi võibolla natuke ootamatult tuleb ikka nii ja mitte naa. Ravel ja Béjart lahkusid minu juurest, nad ei jäänud mulle sellel raskel hetkel toeks mind kandma minu oma enda tundmatus meres. Ma lasin neil minna, kuigi oli üsna ennast turgutav Bolero rütmis pimedatel külmadel tänavatel tuiselda ülesse ja alla. Natuke ehk kiskus kaasaegselt balletikski ja mul tekkis kohe hirm oma tõe kaotamise üle, mida ma tegelikult otsin. Äkki kaotan selle otsimise ja võtan lihtsalt üle. Ma ei soovi nii. Leidmine peab toimuma ikkagi elamise valus. Mida tähendab olla siis tantsija?! Nad eksitasid mind võlujõul oma pilli järgi tantsima. Oi ei, mis on selle vabaduse hind, mis ma endale võtnud olen?! Kas tuul, mis mööda lipuvardaid hinge poeb või monoliitne rauast sein? Kui ma vaid lõpuni näeks, mis ma iseendaga teinud olen, siis võib juhtuda, et ma ei läheks. Ma ei läheks iial pimedasse, kus külm võtab nii keha ja vaimu. Võibolla mattun isegi lumme? Võibolla jäigastub lihas või hing jäätub ja puruneb miljoniks killuks jäises meretuules? Mind hoomab siiani kirjeldamatu hirm selle tantsu ees, mida ma nüüd tantsima lähen.
Kuigi, aastaringi järjest olen kõndinud, jooksnud, pöörelnud öösel mööda Tallinna tänavaid ja alles hiljuti hakkasin jäädvustama telefonis joonte, harva ka fotode või videoga oma kogemust selle toimumises. Olen lähtunud kohapeal tekkinud liikumiste impulssidest. Protsess tähendab mulle ka sellisel kujul midagi, kuid lõpuks täpsemalt mida, seda ma veel ei tea. See on olnud see, mida mööda ma käin. Need jäljed on otse tänavalt ja näevad välja nagu kriitseldused või kriiped, hetkeimpressioonid, abstraktne liikumislugu, kus iga järgnev samm annab eelmisele oma. Seda teed on aga omajagu veel käia.  Publikule on see jälgitav Instagramis @aus_tants. 

​

​

About the performance

​

I danced in the square behind the Seaplane Harbour in Tallinn on December 21st at 11 pm -12pm. I have reflected on my year round process of nighttime dancing on the streets of Tallinn with lines, photos and video, which are @aus_tants for the audience to follow. They come from the impulses of real movements from the street. I only recently started to make those traces to share bits of what is going on to the point of performing my dancing, which is titled "Dancing at the speed of light, eyes upside down in my head".

​

​

Performance'i kaardistamine / Maping the performance 

​

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Performance'i toimumise kirjeldus mälu järgi

​

Saabumine, ainult üks inimene, Triin, ja meeletu lumemägi keset platsi. Platsi keskel merepoolses ääres võtan mäele vaatamise positsiooni. Vahepeal saabub mäe tagant Kaarel. Lähen ronin mööda nõlva natuke üles ja ringis ümber mäe. Vajun lumme säärteni. Henri saabub. Tulen mäest alla kõigi ette seisma. Ütlen, et siin ei saa ju liikuda, näitan liikumisega, et on libe. Aga hakkan siiski nende ees seistes liikuma, keerutama. Jõuan kõhuli maha ja liigun enda pea kohal vaid käelabadega. Tõusen põlvili ja palun Henrilt õlut. Joon natuke, tänan, ütlen midagi. Liigun edasi, ajan sõrmega põlvili olles järge mööda platsi pinnaks olevate kivide vahesid. Lõpuks tõusen püsti või olen veel põlvili ja ütlen, et tunnen õlut oma kurgus. Keeran ennast mäe suunas ja jään mäge jõllitama. Kuid ennem seda liikusin inimeste vahel, puudutades inimesi. Pärast jõllitamist aga lähen otse mäe piiri ette seisma, võtan telefoni ja kõrvaklapid, ja hakkan helifailidest oma häälega edasi andma häälitsusi. Kui jõuan tekstini, siis lähen jälle mööda mäe nõlva rändama. Jõuan peaaegu tipuni, kus ütlen seistes välja klappidest kuuldud sõnu. Ronin ümber tipu ja jään kõhuli lebama tipu juures teisel pool mäge. Tulen pooleldi seismisesse ja hakkan klappidest kuuldut järgi laulma. Libisen pärast kõhuli mäest alla ja jään kükakil pausi, vasak käelaba puudutab peopesaga mäe lund. Olen risti asendis publikuga. Kui paus lõppeb, siis tõusen üles ja hakkan liikuma raudseina poole. Teel panen klapid uuesti pähe, et Bolero järgi tantsida, kuid lugu katkeb pidevalt ja lõpuks telefon kukub jää peale maha. Tantsin vaikuses edasi. Jõuan seina äärde, selle vasakusse otsa, kust hakkan silmad kinni mööda seina pinda oma kehaga rullima. Olin unustanud kõrvaklapid pähe ja eemaldan nad, et rohkem kuulda helisid väljastpoolt. Kuulen pidevalt vihmakrabinaid seina seest, mis püüavad minu tähelepanu. Otsustan jõuda seina teise otsa välja. Rullimise lõpuks vajun piirde ja seina otsa vahele, seal on ikka veel see krabin ja tuuleiil, lipuvardad helisevad tuules. Avan silmad, vaatan ringi, lõpuks vaatan otse üles. Vaatan publikut, seal on nüüd Kaarel, Triin ja Villem. Astun piirde ja seina otsa vahelt välja, andes publikule märku, et performance on läbi. 

​

​

Description of the performance by memory

​

Arriving, only one person, Triin, and a frantic mountain of snow in the middle of the square. In the middle of the square on the seaward side, I take a position to look at the mountain. Meanwhile, Kaarel arrives from behind the mountain. I'm going to climb up the slope a bit and circle around the mountain. I sink into the snow to my shins. Henri arrives. I come down the mountain to stand in front of everyone. I say that it is not possible to move here, I show with movement that it's slippery. But I still start moving, spinning, standing in front of them. I get down on my stomach and move with my arms above my head. I get up on my knees and ask Henri for a beer. I drink a little, thank him, I say something. I move on, being on my knees and chasing my finger along the gaps between the rocks on the surface of the square. I finally get up or I'm still on my knees and say I feel the beer in my throat. I turn myself in the direction of the mountain and stare at the mountain. But before that, I moved between people, touching people. After staring, however, I go right in front of the mountain boundary, pick up my phone and headphones, and start conveying sounds from the audio files with my voice. When I get to the text, I go wandering along the slope of the mountain again. I almost reach the top where I say the words I hear from the headphones as I stand. I climb around the top and lie on my stomach near the top on the other side of the mountain. I come halfway into standing and start singing what I hear from the headphones. I slip down from the mountain on my stomach afterwards and pause in squatting, my left arm touching the snow of the mountain with my palm. I'm in a perpendicular position to the audience. When the pause ends, I get up and start moving towards the iron wall. On the way, I put the headphones on my head again to dance into the Bolero music, but the sound keeps interrupting and eventually the phone falls off on the ice. I continue to dance in silence. I reach the wall, the left end of it, from where I begin to roll my body along the surface of the wall with my eyes closed. I had forgotten the headphones on my head and removed them to hear more sounds from the outside. I constantly hear rain crabs from inside the wall catching my attention. I decide to get to the other end of the wall. Finally, I sink into the gap between the railing and the end of the wall, there's still this crabbing rain sound and gust of wind, the flagpoles ringing in the wind. I open my eyes, look around, finally look straight up. I look at the audience, there are now Kaarel, Triin and Villem. I step out from the gap between the railing and the end of the wall, signaling to the audience that the performance is over.