Fotol on koreograafia, mis on tekkinud läbi kriidiga joonistamise, ning on jätnud nõnda jälje. 2010. aasta sügisel paluti mul end tutvustada uutele kunstnikele, kes jätkasid uue hooga residentuuri Daghdha Dance Company all, mille mina juba lõpetanud olin. Mõtlesin õhtul enne magamaminekut, päev enne kokkulepitud ettekannet, mida endast rääkida. Nõnda tekkiski vajadus mõtestada ja seeläbi rääkida tulevastele residentuurikunstnikele oma koreograafilisest protsessist. Puhtalt hetkeseisust, vähesest teadlikust etteplaneeritusest ja emotsioonist see kõik inimeste ette paiskuski: dünaamilise jäljena metsaradadel mustal tahvlil, millest näeme nüüd Robin Parmari fotot. See ongi see koreograafia – rõõmustasin, kui olin end juba ära tutvustanud.
Kõik algab sellest, kuidas mõtestada seost keha ja vaimu vahel. Minu jaoks on nad üks – on üks suur ja ainus mõtlev keha. Kõikide kehas asuvate füüsiliste süsteemide ja vaimse metatasandi vahel eksisteerib dünaamiline seos. Keha on pidevas dialoogis enda sisemuses, kuid samas ka välisega. Dünaamika viitab pidevale muutumisele ja liikumisele. Seosed erinevate kehaliste süsteemide vahel on niivõrd vabad, et pidevalt muutuvad ja reageerivad ‘küsimuse’ ja ‘vastuse’ vormis.
Suurem osa mõtteid on alateadlikud, ja väga vähe teadlikku. Inimene on korra juba mõtestanud, et on olemas ajus alateadlik pool, kus pesitsevad meie unenäodki. Teadlikkus esineb alati, kuid põnev on just see, mis võib olla seal kaugel alateadvuses. Kuidas sealt informatsiooni teadvusesse meelitada? Loomingulises praktikas olen leidnud, et see on suuresti tantsukeel, mis loob kommunikatsiooni alateadvuse ja teadvuse vahel, ja nõnda on ka koreograafia osa. Ja eks ma tegelen ikkagi tantsuga, et ajas rännata. Mõelda, kui palju erinevaid ajamustreid on meie alateadvusse salvestunud, ja kui palju saab sinna veel juurde tulla. Seostan alateadvust rohkem tantsulise liikumisega. Praeguseks olengi vist jälle rännanud oma lapsepõlve, kust kõik alguse sai.
Nõnda kordame elus pidevalt tajumise, kehas salvestamise ja reageerimise jumalikku ringi. See on inimtegevus, mis ei kustu, ja aitab olla suhtes kogu sotsiaalse ja kultuurilise võrgustikuga, olgu see siis perekond, matemaatika, muusika, koreograafia jne. Ega ükski nendest ei eksisteeri iseenesest, vaid seoses üksteisega, kuuludes keerukasse inimsüsteemi. See tähendabki olla inimene, mitte loom!
Tants on see, mis loob seoseid meie sisse ja vahele selles jumalikus ringlevas nägemise ja reageerimise süsteemis, mis on osa päikesesüsteemist universumis. Tants tekib ja kaob, ei tea kuidas ja millal tekib uuesti, püüd on kogu aeg leida ikka ja jälle taas. Siiski ta ikkagi tekib, kuigi vahest ootamatult, ja toob endaga kaasa…, luues koreograafiat, millest võime näha jälgi nüüd üksnes sellel fotol.
Tekst on kirjutatud 2010. aastal Limerick’i linnas Iirimaal, Kaspar Aus